oktoober 10, 2008 kell 6:19 p.l. (Uncategorized)
Tags: mõte, prügi, roheline
Ma olen nüüd jälle rohelise tukaga. Mitte selle pärast, et olla nüüd väga punk või midagi, aga lihtsalt nii saab ja mulle sobib. Nagu mõnele blondeerimine või lokid. Igaühele oma, siiamaani on küll peamiselt positiivne vastukaja olnud (selle üle ma veel juurdlen, milleks pidada praksijuhendaja kommentaari vetikate vohamise ja laisklooma rohelise kasuka osas).
Kodukaitsega sai metsas käidud. Ja lahe oli. Kaelavalule mõjus unimogis loksutamine üllatuslikult leevendavalt. Poleks uskunudki. Ning kukeseeni leidsime ja tigude jaoks sammalt. Telgiahju kütmine oli mulle ka uus kogemus. Meeldiv üritus.
Viimasel ajal mind hämmastab, kui palju ma saan mida tahan. Hakka või uskuma, et asi on soovimises kinni. Tigudele sain uue akvaariumi, kuigi eelmine nädal öeldi, et on otsas. Nüüd sai isegi valida. Isegi koju toodi ära. Juhhuu. Ma arvan, et hakkan seal esialgu taimi kasvatama. Maapähkel läks ka kasvama. =>Ma peaksin rohkem uskuma, et kunagi ma saan Nobeli preemia.
P.S. Ma olen viimase kuu aja jooksul vist kolm korda teatris käinud, neist 2 korda sel nädalal. See on ilmselt mingi rekord. Buddha munkade laul oli huvitav. “Tühirand” oli hea, aga totaalselt erinev raamatust. Näitlejad olid ka liiga noored, aga samas selline uue aja teater, teadagi. “Jäine mõrv” – soovitan. Meeldis. Midagi lihtsama maitsega inimesele, aga väga hästi tehtud.
Tundub, et blogi läheb liiga isiklikuks juba. Seda ma ei plaaninud. Nüüd väheke teemakohast ka: ühe tudengite sügispäevade projekti raames pidin ma 10 päeva oma prügi näituse jaoks kõrvale panema. Seda polegi meeletult palju. Plakatid said Ringis ka tehtud. Näitust saab teisipäeval-kolmapäeval Pirogovi platsil näha.
Kadarbiku porgandimahl on nüüd mingis veidras papp-pudelis. Ma ei teagi kas see on nüüd hea või halb, aga pandimärki pole seal küljes enam. Ja pudel on väiksem ning hind räigem. 
Lisa kommentaar
oktoober 7, 2008 kell 9:16 e.l. (Uncategorized)
Tags: mõte
Ma ei tea täpselt seekord, millest see postitus tuleb. Aga mõtleme välja… (mina ja mu kolm ego). Aina rohkem on mul selline tunne, et peaks mõne juba loetud raamatu uuesti läbi lugema. Doris Lessingi “Ellujäänu mälestused” on üks neist. Reaalne elu hakkab aina rohkem sealkujutatut meenutama, selle pärast. Mu looma nimi on Hugo, aga ta ei ole kollane kasskoer, on tigu. Lihtsat üldmulje on selline, kus sooviks et seina taga oleks teine elu. Ma tunnen ilukirjandusest puudust, kuna ma seda praegu eriti palju ei loe, sest uurimistöö (mis on muidugi ka väga kena ja oluline) võtab oma aja. Enne tekstikirjutamist pean ma ikkagi midagi lugema/juttu kirjutama, kuna muidu ei saa ilukirjanduslikkus minust välja ja avaldub seal kus ei peaks /artikli tekstis/.
Nüüd ma räägin oma õega kirjandusest. Ta on Soomes, hoiab last ja omab palju vaba aega maalimiseks ja lugemiseks. Kadestan pisut. Mis ideedesse puutub, siis tundub järjest enam tõene see Teaduskooli graafik, kus oli kirjas et loovuse maksimum jääb vanusevahemikku 15-20. => vanaks saamine sakib, kui sellega raamid paika lähevad. Peaks genereerima valmis hulga ideid, mida jätkuks lahendada vanaduspõlveni. Nii igaks-juhuks, kui Neil peaks õigus olema. Probleem on tavaliselt algteadmiste puudumises (meenutan hea sõnaga õppejõudu, kellelt midagi küsides saab pool vastust + soovituse otsida wikipediast).
Minu põhiprobleem on argus. Just inimestega suhtlemisel, mingil imelikul moel. Õnneks mitte niipalju, kui vanasti (a’la ei julge teregi ütelda), aga mingil määral jätkuvalt. Tõsi, boksikaaslaste kallal õiendada teemal köök-on-räpane, pole mingi probleem.
Ma ostsin koogivormi. Eksperimenteerida on lahe. Samas ei saaks minust kunagi ideaalset meisterkokka kuna inimeste maitsed on nii erinevad – absoluutset head toitu pole olemas. Samas kui näiteks teaduses on vähemalt mingi piirni absoluutne tõde, mingid reeglid ja teooriad. Teiste inimeste heakskiitu läheb ka vähem vaja, paljud ei mõista kahjuks niikuinii. Piirid on olemas. Tahan olla evil genius a’la Frankenstein.
Ma värvin jälle oma juuksed… roheliseks. Lihtsalt niisama, sest et saab.
Üks maal ühest mu lemmikzanrist: sürrealism.
Lisa kommentaar
