Kolmekümne esimene sissekanne: midagi magusat

 

Hapukoorekook jõhvikatega (kaalu-allapoole-jälgijatele ei soovita, aga näljasele tudengile küll), ise mõtlesin välja ja üllatuslikult tuli hea ka.

Põhi:

Kaeraküpsiseid või mõni viil tumedat vormileiba

50 g võid

Täidis:

100 g võid

Suur pakk hapukoort

Suhkrut (valget ja pruuni, aga saab ka ilma) pool klaasitäit

Jõhvikaid umbes üks klaasitäis

Vanillisuhkrut (1-3 tl olenevalt kangusest)

100-200g valget šokolaadi. Mida rohkem, seda tugevam kook.

Vormistamiseks:

Kauss või koogivorm

Piisavalt ruumi külmkapis

toidukile (mina ei kasutanud ja ollus ei väljunud seetõttu vormist eriti hästi)

Purusta leib/lömasta küpsised ja rösti neid võiga panni peal. Peaks tulema röstitud kaerahelveste lõhn. Pane see värk kõrvale. Sulata potis või ja šokolaad, lase veidi jahtuda /et ei läheks hapukoor kodujuustuks/. Sega hapukoor sinna sisse, lisa vanilli- ja tavaline suhkur ning mätsi hästi segi. Kalla jõhvikad sisse ja mätsi veel.

Pane toidukile vormi sisse. Raputa pruuni suhkrut peale. Siis kalla šokolaadi-hapukooremöks sinna peale. Silu siledaks ja raputa küpsisepuru sellele peale. Võid veel natuke mahla kallata vms, et puru premini koos püsiks. Taldrik vms raskuseks peale ja kogu krempel külmkappi.

Järgmisel päeval kutsu sõbrad külla :) ja katsu kook vormist välja taldrikule lüüa.

P.S. Eelmisele postitusele tekkisid kommentaarid?? Keegi ikkagi satub siia peale minu.

P.P. S. Kui Venemaa otsustab hakata Narvas passe jagama, on asi pekkis. Ilmselt Euroopa oma poliitilise korrektsusega ei või midagi reaalset teha. Gruusia oli NATO vihmavarju kõrval, ja näe kui palju vett tilkus pähe.

P.P.P.S. Ma hakkasin artiklit kirjutama, nüüd kui andmed enam-vähem käes. Isegi Tõnu Ploompuuga sai kaubale.

Kolmekümnes sissekanne: Jalgratturlusest Tartus

Tänu ühe sõbra heatahtlikkusele olen jälle jalgrattaomanik. Laguneb ja koliseb mis teha, aga ega kingitud hobuse suhu ei vaadata. Eile otsustas mu spidokas peale 400 km läbimist (millest 100 on läbitud viimase kolme nädalaga) distantsi ära kustutada. Põhimõtteliselt on jalgratas nüüd minu igapäevane sõiduvahend ja päevas tuleb kilometraaziks nii 6-15, keskmiselt 10 km. Seda siis sellepärast, et ma elan nüüd kesklinnast eemal. Täna sain hea uudise, et ühikasse tuleb oktoobris kaks uut jalgrattahoidjat, tänu millele pääsevad ka praegu õues redutavad kaherattalised talveks tuppa. Väga positiivne.

Nüüd aga mõned ettepanekud, mida võiks teostada:

1. Jalgrattahoidja kohal õues võiks olla varikatus, sest märg sadul on ikka ebameeldiv küll. Ega rattale ka hästi ei mõju.

2. Jalgrattahoidja võiks olla sellise kujuga, et luku saab panna läbi raami. Muidu ma jäängi poste eelistama.

3. U-lukk osta pisavalt suur, et see ümber posti mahuks. Pumpa on soovituslik kotis kaasas kanda – mul on küll vahel vaja läinud, kui nt mõne väikse klaasikilluga kokkupuude peaks olema aga kohe kummi lappida ei saa.

4. Jalgrattateid rohkem ja paremaid. Praegu on küll põhiprobleemiks augud, klaasikillud, äärekivid ja mõistmatud autojuhid, kes kipuvad jalgrattateele parkima või üle sõidutee ei lase.

5. Kui sul on kodus mõni vana jalgratas, mida sa ei kasuta ega kavatsegi kasutada saada see freecyclesse või müü sümboolse hinna eest maha. Linnas ei pea omama kõige uhkemat käigukat ja tahtjaid jagub ka vanale rattale.

6. Helkurkleepsude ja rattalampide jagamise kampaania võiks teha.

P.S. Ma tahan piimakorvi, seda mis lenksu külge käib.

Ma tõesti loodan, et bensiini hinnatõus, majanduslangus jne paneb inimesi rohkem rattaga sõitma.

Pumbake kummi!

Kahekümne üheksas sissekanne: Avaldatigi!

Maaleht avaldaski mu loo. Nad oleksid mulle ka võinud öelda – sain alles 5 päeva hiljem teada oma nõuandja/juhendaja käest.

Õppida on palju, ilm on kole ja nina tatitab. Ma tahan ilusat ilma ja matka. Vähemalt ühe uurimistööga asi hakkab edenema, kuigi see pole lõputöö.