Praegu tegin ma kurdlehise roosi viljadest moosi. Varsti lähevad õied käiku, need ei ussita.
Balsnack tegi pettust nii palju kui mina aru saan – uus väiksem pakk on kile ja plastkorviga ning ilma papita.
Nüüd aga üks Maalehele jutuke:
Verev lemmalts (Impatiens glandulifera) on kõrge, meeldivalõhnaliste roosade põneva kujuga õitega taim (inglise keeles on lille nimi policeman’s helmet – politseiniku kiiver). Suve lõpul valmivad pruunid seemned varre tipus olevates kupardes ja kui kupart puudutada lendavad seemned ehmatavalt valju plõksatusega kuni 7m eemale. Eksootilise välimusega kaasneb ka võõramaine päritolu, lille päriskodu on Indias. Taim on Eestis lisatud ohtlike võõrliikide nimekirja ja Lääne-Euroopas peetakse teda juba invasiivseks liigiks. Tänu oma suurele kasvule ja heale levimisvõimele ning vastupidavusele on ilmselt aja küsimus, millal see liik hakkab ka Eestis probleeme põhjustama.
Esimene isiklik kokkupuude vereva lemmaltsaga jääb minu jaoks viie aasta tagusesse aega. Nägin seda taime Kalvis varemetes õitsemas, korjasin mõned seemned ja tõin maakodusse kasvama. Järgmise paari aastaga moodustasid lemmaltsad kena kogumiku kuuri seina ääres, oli tore jälgida kimalasi, kes õite sisse ära kadusid ja plõksida seemneid mitme meetri kaugusele. Eelmisel aastal õitses üks taim tiigi ääres. Sel suvel oli neid juba igal pool : metsa servas, tiigi ääres, kuuri lähedal puude vilus (kokku üle 100 taime). Nüüd ma juba teadsin, et tegemist on invasiivsusele kalduva võõrliigiga – möödunudsuvisel hääletusretkel oli neid Leedus ja Poolas teede ääres kohati massiliselt.
Järgnes taimede hävitamine – kummikud jalga ja tiigiserva kitkuma. Osa taimi olid seal niitmise üle elanud ja õitsesid, olles vaid ligi 20 cm kõrgused ja väga haprad. Ilmselt on tegu üsna plastilise liigiga kuna tavaliselt on verevad lemmaltsad 150-200 cm kõrgused õõnsate turgoris vartega hiiglased. Kokku kogutud õitsvad taimed viskasin lõkkeks mõeldud risuhunnikusse (et vältida kokkupuudet maapinnaga, kuna sõlmekohtadest juurduvad lemmaltsad hästi), kus nad minu üllatuseks kaks nädalat hiljemgi veel õitsesid. Arvasin, et veerohked taimed närbuvad ruttu peale maast välja tõmbamist, kuid need õitsesid ja kasvatasid seemneid, olles ohverdanud oma alumised lehed, nii et näha oli vaid päikese käes pleekinud vars, ladvas õite ja valmivate kupardega. Lisaks tuli eelnevalt läbikäidud kohtades ette võtta uus rohimine.
Miks seda vintsket taime üldse hävitada? Vastasel korral oleks teda varsti kogu metsaalune täis ja ta tõrjuks kõrvale pärismaiseid liike ning kuna tegemist on suure taimega, mis talub üsna tihedat paiknemist, siis on tal arvatavasti ka omadus keskkonda ümber kujundada.
Tõrjet teha pole õnneks raske, kuna tegemist on üheaastase taimega. Juurestik on pindmine ja taim tuleb tõmmates kergesti välja. Ka ei ole taim okkaline ega fototoksiline, nii et paljaste kätega kitkudes ei juhtu midagi hullu. Paraku võib mullas peituda seemnepank, millest võrsuvad järgmisel aastal uued taimed ning verev lemmalts on viljastuv sama õie õietolmuga, seega uue koloonia tekkeks piisab ühest taimest. Tõrjuda oleks mõistlik õitsemise algul, kui taim on jubva kergesti äratuntav aga pole veel seemneid mis laiali pudeneks. Välja juuritud taimed tuleks põletada või pikemaks ajaks seisma jätmise puhul õied otsast ära tõmmata, et seemned ei saaks lehtedes oleva varu abil valmida. Washingtoni osariigi umbrohukontrolli paneeli (Washington State Noxious Weed Control Board) andmetel on herbitsiidide mõju taimele vähene, mehhaaniline tõrje aga üsna tõhus, ka söövad taime kariloomad.
