Murakalkäik oli huvitav kogemus. Otsitud kohast me mesimurakaid muidugi ei leidnud, seal oli mets. Hakka või arvama, et vale asi on kaitse alla võetud. Lehti, mis potentsiaalselt võiksid olla õige taime omad oli mõni üksik, kuid ka nende kohta ei julgeks ma 100% kindel olla.
Ma kukkusin kõhuli kraavi kui oma kotti üle hakkasin viskama ja pärast seda said jalad veel märjemaks. Lõpuks sai järele proovitud ka lehmade elektrikarjuse tugevus (ausõna, ehmatab, teist korda ei taha) ja Viljandisse tagasi sõidetud. Järgmisel päeval läksime sohu rabamurakaid otsima (need kollased noh), uus kogemus seegi, ma polnud enne ka neid korjanud. Ja tänud sellele kes kohta teadis. Märjaks sai nüüdki omajagu, aga marju oli ka. Pärast sai veel Viljandis puu otsast kirsse süüa ja tiigis rohelisi konni imetletud. Tiigi peaks kaitse alla võtma, ma ei tea kuidas see käib, aga varsti saan teada. Minu arust olid nad tiigikonnad (Rana lessonae), ja igatahes väga rohelised.
Murakaid ma ei hakka moosiks keetma – suhkur on otsas ka. Söön niisama ära. Tupsudest teen teed. Kui homme on ilus ilm, kasutan veel võimalust taimede korjamiseks. Siis maale – sünnipäev. 20 külalist + oma pere. 3 päeva. Järgmisel aastal võtan väiksemalt seda üritust.
