Homme lähen ma rappa. Sõna otseses mõttes, võtan metsafännist reisikaaslase käekõrvale ja lähen otsima Eestis haruldast soomurakat. Loodetavasti lõppeb see paremini kui legendaarne retk inimesekirbu otsinguil poolteise aasta eest ja me leiame ka midagi. Korjamisnõudeks leidsin praegu kaks karpi, nadivõitu, seda küll. Ema helistas ja ütles, et see vaenukägu keda ma maal nägin näitas end jälle ning Saaremaalt tuleb mingi linnumees teda pildistama. LAHE. Ornitoloogiaühing muide saadab mulle ikka kirju vanal aadressil, kuigi ma saatsin meili et postitagu järgmine kord ühika suunal.
Huvitav, mida mõtlevad inimesed nähes mind kõndimas Tartus, malts käes. Ilmselt ei tule nad selle pealegi, et ma teadusega tegelen. Pole hullu, sügisel hakkan rakke poputama kui veab. Arvatavasti peetaks mind napakaks /ahwell, see tunne on vastastikune/. Uurimistöö (võõrliigid) on päris algusjärgus ning järjest enam tundub mõistlik Tõnu Ploompuu kunagisi andmeid võrdluseks võtta (AGA ma peaksin ta sel tingimusel kaasautoriks lisama, ohjummelküll).
Veel üks hea artikkel (millega ma päriselt ei nõustu, aga mis on siiski huvitav mõttekäik) – Women in science. Ma tõesti ei arva, et ma oma tegevusega rikkaks saan. Taimendusega kohe kindlasti mitte. Rakkudega ka pigem mitte, kui ma just munarakke müüma ei hakka vms.
