“Soometafoore on kaasaegse teaduse sünnist alates kasutatud kõikjal, kus on defineeritud teaduslikult tõsikindlat positsiooni või eristatud head teadust halvast, ja küsib, kas teaduse baaskategooriaid saaks määratleda ka ilma sooliste konnotatsioonideta või teistsuguseid sooideoloogiaid kasutades. Fox Kelleri meelest on täiesti ilmne, et vaimu nimetamine aktiivseks ja mehelikuks ning looduse nimetamine passiivseks ja naiselikuks või objektiivsuse ja mõistuse määratlemine maskuliinsete joonte ning subjektiivsuse ja tunnete või intuitsiooni defineerimine feminiinsuse kaudu aitab kaasa naiste väljaarvamisele teadusest.”
Üks Helsingi laboribioloogide konverentsi osalejate nimistu üllatas mind selles osas meeldivalt. Naisteadlasi on juba päris palju. Aga ikkagi, miks jaotada teadust pehmeks ja kõvaks kui võib jaotada humanitaar- ja reaalaladeks?
Ja veel üks lõik, mille peale sattumist ma sellest raamatust ei oodanudki, iseenesest tore et mind pikka aega kummitanud mõte on kellegi poolt juba ära defineeritud:” Sestpeale, kui füüsikas hästi teatakse, et igale mõjule on olemas vastasmõju, oleks arutu eeldada, et nähtused on suutelised mõjutama meie teadvust, ilma et teadvus omakorda mõjutaks nähtusi. Nõnda võiks Schrödingeri kassi viia tunnetuse akti enda jõul nii surnud kui elus olekusse. /-/ Kvantmehhaanika Paljude Maailmade Interpretatsioon – universumit vaadeldakse kui pidevalt paljudeks üksteisele nähtamatuteks, kuid võrdselt tegelikeks maailmadeks jagunevat. Kõigis maailmades annab mõõtmine kindla tulemuse. Schrödingeri kass on mõnedes maailmades ühemõtteliselt elus, teistes surnud. Ainsana jääb kahemõtteliseks, millises maailmas me ise asume.”
Midagi analoogset leiutasin ma kunagi ammu ühe ulmejutu jaoks, aga seal oli tegemist pigem religiooni kui füüsikaga.
/Mõtisklus soost ja teadusest, lk 8-9, 187-188/
