Ma pean end eelkõige inimeseks. Sooline kuuluvus on jumal-teab-mitmenda järguline, aga selline asi nagu täna Delfis kirjutatud ajab tõesti kukla turri. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18957818&l=fpOpinion
Ilmselt saab see ka selle aasta kõige enam kommenteeritud teemaks – ühe tunniga lisandub ligkaudu sada kommentaari. Lugesin ja ei kommenteerinud, kuigi esimene mõte oli, et kas autor mõtles ka mida ta teeb? Jahuda midagi põhiseadusele allumisest jne aga mitte järgida demokraatia põhimõtet, mis on põhiseaduse alusprintsiip. Võrdlus, vendsus, vabandus. Aga kommentaare lugedes… jaotuti üldiselt kaheks. Ühed olid siiralt Kivisildniku poolt, leides et õige maailm ongi nagu M. Atwoodi “Teenijanna lugu” ja sellise korralduse poole peakski püüdlema. Teised vaatasid artiklile kui halvale naljale. Ka halb reklaam on reklaam, kuigi odava kuulsuse hankimiseks on paremaid teid.
Praeguse majandusliku seisundi juures on selline naiste ja sooteema (rahaga seotult) eriti kergesti ülespuhutav. Rahvuslikkus rahvuslikkuseks, ka mina leian et maakeral on inimesi liiga palju. Kirjutage parem loodusest.
Botaanikaaias olid pardipojd. Kümme pardipoega ja pardiema. Pardiema peesitas tiigi külje peal, et pojad ja tütred nõlvast vette ei kukuks ja sisises mu peale. Pisikestel oli minust üsna ükskõik. Nad tuterdasid niisama oma väikestel lestadel, kukkusid ümber ja jäid magama. Ja nunnu-efektist oli asi niikaugel, et puudutama ei kutsunud. Pardipojad nägid nii haprad välja, kartsin et lähevad lömmi. Kumb on õrnem, muna või tibu?
